Irratsionaalne olukord: miks ei võiks Läti kehtestada mõistlikku valdusettevõtete regulatsiooni? apr 21, 2010
200 000 000 eurot! Kuidas ma küll jõudsin sellise mitte just eriti
tagasihoidliku arvuni? Korrutasin omavahel 100 000 ja 2000. Esimene arv
illustreerib laias laastus nende uute ettevõtete arvu, mis on
registreeritud Küprosel alates 2004. aastast, teine peegeldab seal
asuva valdusettevõtte toimivana hoidmise ligikaudset maksumust aastas.
Vaid mõni päev tagasi plaanisin holding-struktuuri ühe meie Lätis tegutseva kliendi jaoks. Ootuspäraselt täitus mu e-kiri materjalidega Küprose kohta, mis väidetavalt on maksuplaneerimise seisukohalt Euroopa Liidu kõige sõbralikum, ent ka kõige väsitavam jurisdiktsioon. Prestiižikamate jurisdiktsioonide uurimiseks tegin päringud Rootsi kohta, kus on võimalik teha sarnaseid „trikke“, nagu Küpros võimaldab, kuigi kõrgema hinna eest. Igaks juhuks uurisin ka Hollandi (kus kehtiv režiim on samuti sümpaatne, ent enamasti hirmutab kõrge hinnatase lätlased eemale) ning veel mõne riigi tingimusi.
Minu ja mu kliendi eesmärk oli leida ühing, mis võimaldaks teha kahte asja:
Lihtsustatult öeldes piirduvadki meie ootused valdusettevõtte tegutsemise suhtes eelnevaga.
Alati, kui kavandan järjekordset holding-struktuuri, saan pettumuse osaliseks ja seda mitmel erineval põhjusel. Esiteks võiks Läti olla minu hinnangul väga atraktiivne valdusettevõtete jurisdiktsioon vähemalt selliste Ida-Euroopa riikide jaoks nagu Venemaa või Ukraina. Läti pangandussektor on seda potentsiaali üsna veenvalt tõestanud (vähemalt kuni Parex banka skandaalini). Teiseks on Läti maksusüsteem olemuslikult juba mitu aastat suhteliselt sarnane valdusettevõtete jaoks soodsate jurisdiktsioonide maksusüsteemidega. Selleks, et kehtestada Lätis valdusettevõtete jaoks tõeliselt soodne maksurežiim, peaks lisapanus olema küllalt väike (režiimi tulevane edukus on juba teine küsimus). Kolmandaks – ehkki ma austan oma kolleege välisriikides – soovin ma, et minu firma saaks tasusid ettevõtetelt, mis asuvad meie naaberriikides. Kokkuvõttes maksavad need kliendid arvestatavaid summasid selleks, et hoida oma valdusettevõtteid Küprosel, Rootsis, Maltal ja Hollandis operatiivsetena, ehkki seesama oleks võimalik ka Lätis. Sellest tõuseks tulu ka kohalikele hotellidele, lennuliinidele, restoranidele ja kõikidele teistele teenusepakkujatele, kelle tegevuse elavnemine kaasneks heal järjel holding-režiimiga.
Mida peaks Läti ette võtma, et siseneda valdusettevõtete jaoks soodsate riikide ringi? Kõigepealt tuleks kehtestada eelnimetatud erandid dividendidele ja kapitali kasvutulule.
Lätil on enim probleeme kapitali kasvutulu erandiga, sest osade või aktsiate (v.a börsil registreeritud aktsiate) müügist laekuvat tulu käsitatakse tavalise sissetulekuna, mille suhtes kohaldub tavapärane maksuregulatsioon. Paradoksaalselt oli füüsilistel isikutel pikkade aastate jooksul võimalik müüa Lätis oma osasid või aktsiaid ilma, et sellest lähtunud kapitali kasvutulu kuulunuks maksustamisele. Ühelt poolt oli tegemist kapitali kasvutulu äärmusliku erandiga, millest said kõige suuremat kasu Läti jõukad eraisikud, ent see erand ei motiveerinud välisinvestoreid. Nagu arvata võib, ei olnud välismaalased ja nende pered kuigi altid vahetama oma elukohta ning kolima Lätisse pelgalt selle maksusoodustuse ajendil. Teisalt ei ole Läti suutnud kehtestada sellist režiimi, mis sarnaneks mitte üksnes Küprose või Malta omaga, vaid ka näiteks Rootsis, Belgias või Hollandis kehtivaga.
Dividendide erandiga on Lätis märksa paremad lood. Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna riikides registreeritud ettevõtete suhtes on dividendierand täiesti toimiv. Ülejäänud riigid saab jagada kahte rühma: kolmandad riigid (Venemaa, Kasahstan jne) ja nn off-shore-riigid (Briti Neitsisaared, Belize jne). Venemaal või mõnes muus kolmandas riigis registreeritud ettevõtte dividendid on maksuvabad eeldusel, et säilitatakse vähemalt 25% osalus. Seevastu rakendub dividendide väljamaksmisel Lätist kolmandatesse riikidesse meelepaha tekitav kinnipidamiskohustus 5–10% ulatuses. Tõtt öelda ei saa ma aru, milleks säilitada kolmandate riikide suhtes sellised piirangud. Kui äriühing kas pole asutatud Lätis või on asutatud Euroopa Liidu valdusettevõtete kaudu, mis saavad Lätist tulu, siis ei kehtesta Euroopa Liidu dividendierand ega eelnev dividendivoo suhtes erilisi piiranguid või makse.
Mis puutub nn off-shore-ettevõtetesse, siis nende puhul kuuluksid dividendid maksustamisele: väljapoole suunatud dividendide puhul 10% ulatuses ja sissepoole suunatud dividendide puhul 15% ulatuses. Ent niikaua, kuni eksisteerivad sellised valdusettevõtetele soodsad režiimid nagu praegu Küprosel, Maltal, Ungaris ja ehk veel muudeski jurisdiktsioonides, on alati võimalik Läti jäika süsteemi vältida ning avada uksi mujal.
Lõpetuseks tuleb märkida, et formaalsed õigusaktide muudatused ei tooks tõenäoliselt kaasa kohest valdusettevõtluse pealetungi, küll aga oleks see hea alguspunkt. Stabiilse ja etteennustatava maksujurisdiktsiooni mainet omandada on keerukam – eelkõige riigis, kus maksuregulatsiooni kiputakse muutma vahetult enne jõulupühi. Niisiis sobituks Läti kenasti holding-ettevõtetele soodsate jurisdiktsioonide perega.
Lisateabe saamiseks pöörduge palun Edgars Koskins poole.
Minu ja mu kliendi eesmärk oli leida ühing, mis võimaldaks teha kahte asja:
- müüa osaühingu osasid ja olla veendunud selles, et sellest laekuvat tulu ei maksustata (kapitali kasvutulu erand);
- saada ja maksta välja dividende ilma maksukoormuseta, kaasa arvatud jagada eelnimetatud tulusid osaühingu osade võõrandamisest (dividendide erand).
Lihtsustatult öeldes piirduvadki meie ootused valdusettevõtte tegutsemise suhtes eelnevaga.
Alati, kui kavandan järjekordset holding-struktuuri, saan pettumuse osaliseks ja seda mitmel erineval põhjusel. Esiteks võiks Läti olla minu hinnangul väga atraktiivne valdusettevõtete jurisdiktsioon vähemalt selliste Ida-Euroopa riikide jaoks nagu Venemaa või Ukraina. Läti pangandussektor on seda potentsiaali üsna veenvalt tõestanud (vähemalt kuni Parex banka skandaalini). Teiseks on Läti maksusüsteem olemuslikult juba mitu aastat suhteliselt sarnane valdusettevõtete jaoks soodsate jurisdiktsioonide maksusüsteemidega. Selleks, et kehtestada Lätis valdusettevõtete jaoks tõeliselt soodne maksurežiim, peaks lisapanus olema küllalt väike (režiimi tulevane edukus on juba teine küsimus). Kolmandaks – ehkki ma austan oma kolleege välisriikides – soovin ma, et minu firma saaks tasusid ettevõtetelt, mis asuvad meie naaberriikides. Kokkuvõttes maksavad need kliendid arvestatavaid summasid selleks, et hoida oma valdusettevõtteid Küprosel, Rootsis, Maltal ja Hollandis operatiivsetena, ehkki seesama oleks võimalik ka Lätis. Sellest tõuseks tulu ka kohalikele hotellidele, lennuliinidele, restoranidele ja kõikidele teistele teenusepakkujatele, kelle tegevuse elavnemine kaasneks heal järjel holding-režiimiga.
Mida peaks Läti ette võtma, et siseneda valdusettevõtete jaoks soodsate riikide ringi? Kõigepealt tuleks kehtestada eelnimetatud erandid dividendidele ja kapitali kasvutulule.
Lätil on enim probleeme kapitali kasvutulu erandiga, sest osade või aktsiate (v.a börsil registreeritud aktsiate) müügist laekuvat tulu käsitatakse tavalise sissetulekuna, mille suhtes kohaldub tavapärane maksuregulatsioon. Paradoksaalselt oli füüsilistel isikutel pikkade aastate jooksul võimalik müüa Lätis oma osasid või aktsiaid ilma, et sellest lähtunud kapitali kasvutulu kuulunuks maksustamisele. Ühelt poolt oli tegemist kapitali kasvutulu äärmusliku erandiga, millest said kõige suuremat kasu Läti jõukad eraisikud, ent see erand ei motiveerinud välisinvestoreid. Nagu arvata võib, ei olnud välismaalased ja nende pered kuigi altid vahetama oma elukohta ning kolima Lätisse pelgalt selle maksusoodustuse ajendil. Teisalt ei ole Läti suutnud kehtestada sellist režiimi, mis sarnaneks mitte üksnes Küprose või Malta omaga, vaid ka näiteks Rootsis, Belgias või Hollandis kehtivaga.
Dividendide erandiga on Lätis märksa paremad lood. Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna riikides registreeritud ettevõtete suhtes on dividendierand täiesti toimiv. Ülejäänud riigid saab jagada kahte rühma: kolmandad riigid (Venemaa, Kasahstan jne) ja nn off-shore-riigid (Briti Neitsisaared, Belize jne). Venemaal või mõnes muus kolmandas riigis registreeritud ettevõtte dividendid on maksuvabad eeldusel, et säilitatakse vähemalt 25% osalus. Seevastu rakendub dividendide väljamaksmisel Lätist kolmandatesse riikidesse meelepaha tekitav kinnipidamiskohustus 5–10% ulatuses. Tõtt öelda ei saa ma aru, milleks säilitada kolmandate riikide suhtes sellised piirangud. Kui äriühing kas pole asutatud Lätis või on asutatud Euroopa Liidu valdusettevõtete kaudu, mis saavad Lätist tulu, siis ei kehtesta Euroopa Liidu dividendierand ega eelnev dividendivoo suhtes erilisi piiranguid või makse.
Mis puutub nn off-shore-ettevõtetesse, siis nende puhul kuuluksid dividendid maksustamisele: väljapoole suunatud dividendide puhul 10% ulatuses ja sissepoole suunatud dividendide puhul 15% ulatuses. Ent niikaua, kuni eksisteerivad sellised valdusettevõtetele soodsad režiimid nagu praegu Küprosel, Maltal, Ungaris ja ehk veel muudeski jurisdiktsioonides, on alati võimalik Läti jäika süsteemi vältida ning avada uksi mujal.
Lõpetuseks tuleb märkida, et formaalsed õigusaktide muudatused ei tooks tõenäoliselt kaasa kohest valdusettevõtluse pealetungi, küll aga oleks see hea alguspunkt. Stabiilse ja etteennustatava maksujurisdiktsiooni mainet omandada on keerukam – eelkõige riigis, kus maksuregulatsiooni kiputakse muutma vahetult enne jõulupühi. Niisiis sobituks Läti kenasti holding-ettevõtetele soodsate jurisdiktsioonide perega.
Lisateabe saamiseks pöörduge palun Edgars Koskins poole.
