Juhatuse liikme tegevusetus võib lõppeda ärikeeluga dets 16, 2010
Äriühing juriidilise isikuna tegutseb oma organite kaudu. Äriühingu
majandustegevuse korraldamine ja juhtimine on mitmeliikmelise juhatuse
või ainuisikuliselt juhataja ülesanne. Viimasel ajal on üha enam hakatud
äriühingu kehvema käekäigu korral vaatama juhatuse liikmete poole.
Tihti küsitakse, kas juhatuse liikmete teistsuguse käitumisega oleks saanud ära hoida äriühingu majandusliku seisu olulist halvenemist või pankrotistumist või kas juhatuse liikmed ei peaks mitte isiklikult vastutama võlausaldaja ees täitmata jäetud ühingu kohustuste eest. Seetõttu on aktuaalne selgitada juhatuse liikme tsiviilõigusliku vastutuse aluseid ja nõude esitamise võimalusi tema vastu, samuti tutvustada ärikeelu kohaldamise praktikat.
Juhatuse liikme kohustused
Juhatuse liikme võimalik vastutus tekib eelkõige oma kohustuste rikkumisel – seetõttu on oluline välja selgitada, millised on juhatuse liikme kohustused äriühingut juhtides. Olemuslikult on äriühingu ja juhatuse liikme vahel käsunduslepingu-laadne suhe, millele rakenduvad lisaks äriseadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse normidele võlaõigusseaduse käsunduslepingu sätted.
Juhatuse liikme kohustused saab jagada kahte suuremasse rühma:
Riigikohtu seisukoha järgi tähendab hoolsuskohustus seda, et juhatuse liige peab olema hoolas ja otsuste vastuvõtmisel piisavalt informeeritud, tohtimata võtta juriidilisele isikule põhjendamatuid riske (Riigikohtu 30.04.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03). Lisaks on Riigikohus täpsustanud, et juhatuse liiget võib pidada hoolsuskohustust rikkunuks, kui ta ei tegutse hoolsusega, mida ilmutaks tavaline mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel (Riigikohtu 02.06.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-03).
Juhatuse liikme hoolsuskohustuse määr ei ole konstantne, vaid sõltub olulisel määral konkreetse äriühingu tegevusvaldkonnast ja täidetavate ülesannete laadist.
Kuivõrd äriühingu juhtorgani liikmele on antud väga suured volitused ühingu nimel tegutsemiseks, varaliste kohustuste võtmiseks ja õiguste kasutamiseks, on äriühingu püsimise seisukohast väga oluline, et juhtorgani liige käituks ühingu suhtes lojaalselt, kuritarvitamata oma õiguslikku positsiooni. Juhtorgani liikme lojaalsuskohustused on tihedalt seotud eelkõige usaldusega. Lojaalsuskohustus seisneb peamiselt konkurentsikeelus (äriseadustiku § 185), konfidentsiaalsuskohustuses (äriseadustiku § 186), huvide konflikti vältimise kohustuses ja laenukeelus (äriseadustiku § 159).
Nõude esitab eelkõige äriühing
Juhatuse liikmed, kes on kohustuste rikkumisega tekitanud äriühingule kahju, vastutavad ühingu ees tekitatud kahju hüvitamise eest. Üldjuhul on vaid äriühing õigustatud juhatuse liikme vastu võimalikku kahjunõuet esitama.
Kolmas isik (eelkõige äriühingu võlausaldaja) ei saa tavaliselt otse äriühingu juhatuse liikme vastu kahjunõuet esitada, sest nende vahel pole õiguslikke suhteid – juhatuse liige on suhetes võlausaldajaga äriühingu seaduslik esindaja ning kõik esindamisest tulenevad õigused ja kohustused tekivad ühingule. Enamasti saab kolmas isik oma nõuded esitada üksnes äriühingu vastu.
Äriühingul on võimalik nõuda juhatuse liikmelt kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tõendades vaidluse korral rikkumise asjaolud, kahju ja selle suuruse ning põhjusliku seose rikkumise ja kahju vahel. Ainuüksi kahju tekkimine äriühingule ei saa olla kahjunõude esitamise alus juhatuse liikme vastu – iga äriühingu tegevusega võivad kaasneda vähem kasulikud ja koguni kahjumlikud otsused, mille ebaotstarbekust pole ka kõige hoolsamal kaalutlemisel võimalik prognoosida.
Juhatuse liikme vastutus äriühingu ees tähendab lepingulist vastutust. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et ta on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega või rikkumine oli vabandatav.
Juhatuse liikmete vastutus on solidaarne: mitmeliikmelise juhatuse puhul võib äriühing ise otsustada, kelle vastu ta nõude esitab. Seejuures võib esineda olukordi, kus kahju põhjustanud teo on pannud toime vaid üks juhatuse liige, kuid teised võivad olla kohustusi rikkunud tegevusetuse kaudu. Näiteks:
Juhatuse liikme vastutus algab ametisse valimisega ja lõpeb tagasikutsumise või volituste tähtaja lõppemisega. Praktikas tekitab volituste tähtaja lõppemine probleeme, sest tihti unustatakse juhatuse liikme volitusi ametiaja lõppedes pikendada. Kohtupraktika võimaldab siiski tuletada volituste pikendamist ja selleks juhatuse liikme nõusoleku andmist ka kaudsetest otsustustest (nt osaühingu juhatuse koostatud ja osanikele esitatud majandusaasta aruande kinnitanud osanikud sisuliselt tunnustavad isikut juhatuse liikmena – Riigikohtu 25.02.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-08).
Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat (äriseadustiku § 187 lg 3 ja § 315 lg 3). Aegumistähtaja mõte on ajaliselt piirata nõuete esitamist juhatuse liikme vastu, et teda kaitsta aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega (Riigikohtu 09.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08).
Äriühingu võlausaldaja võimalused
Seadusandja on soovinud anda äriühingu võlausaldajale lisatagatise juhuks, kui ühing ise ei soovi esitada kahjunõuet juhatuse liikme vastu, kuid võlausaldaja leiab, et võlgniku juhatuse liige on tekitanud kahju võlgnikuks olevale ühingule.
Äriseadustikus on ette nähtud omapärane õiguslik regulatsioon, mille järgi ei saa võlausaldaja otse juhatuse liikmelt kahju hüvitamist nõuda, kuid võib esitada nõude juhatuse liikme vastu, et viimane hüvitaks tekitatud kahju äriühingule. Seejärel oleks võlausaldajal võimalik äriühingu käest oma raha kätte saada (äriseadustiku § 187 lg 4 ja § 315 lg 4).
Võlausaldaja ei saa nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist kõnealuse regulatsiooni alusel. Ta saab nõuda üksnes sellise kahju hüvitamist, mille juhatuse liige on tekitanud äriühingule.
Kuivõrd võlausaldajal ei ole üldjuhul juurdepääsu äriühingu ja juhatuse liikme suhtele, puudub tal tavaliselt nõude esitamiseks vajalik informatsioon. Seetõttu tuleb praktikas eespool viidatud nõuete esitamist kõige sagedamini ette pankrotimenetluses, kus nõude esitajaks on pankrotihaldur.
Kuigi harilikult ei vastuta äriühingu juhatuse liige võlausaldaja ees ühingu esindajana ühingule võetud kohustuste eest, on teatud juhtudel võimalik talle rakendada otsevastutust võlausaldaja ees.
Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et võlausaldajal on õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist otse äriühingu juhatuse liikmelt juhul, kui too on võlausaldajale tekitanud kahju käitumisega, millega ta rikkus seadusest tulenevat kohustust, mille otsene eesmärk on võlausaldaja õiguste kaitse. Täpsemalt – juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla sellise seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi isiklikult täitma selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju (Riigikohtu 17.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, Riigikohtu 25.04.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, Riigikohtu 02.11.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07).
Pankrotiavalduse esitamata jätmine
Riigikohus on seni käsitanud juhatuse liikme sellise kohustusena, mis võiks kaasa tuua tema otsevastutuse võlausaldaja ees, eelkõige pankrotiavalduse õigeaegset esitamata jätmist äriühingu juhatuse liikme poolt (äriseadustiku § 180 lg 51 ja § 306 lg 31), kui sellega põhjustatakse võlausaldajale kahju (Riigikohtu 22.09.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05).
Äritegevuses peaksid osalema üksnes maksejõulised äriühingud – seadus sisuliselt keelab püsivalt maksejõuetul ühingul tegutseda. Äriühingu igal juhatuse liikmel on püsiva maksejõuetuse ilmnemisel seadusest tulenev kohustus esitada pankrotiavaldus.
Võlausaldaja ei saa nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist kõnealuse regulatsiooni alusel. Ta saab nõuda üksnes sellise kahju hüvitamist, mille juhatuse liige on tekitanud äriühingule.
Kui äriühing on maksejõuetu ja see ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutise iseloomuga, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule ühingu pankrotiavalduse (äriseadustiku § 180 lg 51 ja § 306 lg 31). Pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustuse rikkumine võib tuua kaasa nii tsiviilõigusliku (sh juhatuse liikme vastutuse äriühingu ees ja otsevastutuse ühingu võlausaldaja ees) kui ka kriminaalvastutuse (karistusseadustiku § 3851).
Kui pankrotiavalduse õigeaegne esitamata jätmine põhjustab äriühingule kahju, on ühingul õigus nõuda juhatuse liikmetelt tekitatud kahju hüvitamist. Äriühingute nõudeid oma juhatuse liikmete vastu pankrotiavalduse esitamata jätmisest tekitatud kahju hüvitamiseks esineb praktikas vähe. Siiski on pankrotiavalduse esitamata jätmine ja tegevuse jätkamine maksejõuetuse tingimustes peamine põhjus, mis toob kaasa äriühingu võlausaldaja nõude esitamise juhatuse liikme vastu.
Teatud juhtudel võib võlausaldajatel tekkida põhjendatud kahtlus, et äriühing oli maksejõuetu juba pikemat aega enne ühingu või mõne võlausaldaja poolt pankrotiavalduse esitamist ning ühing jätkas maksejõuetuna tegevust, võttes endale võlausaldajate ees üha uusi kohustusi olukorras, kus ühing oli juba püsivalt maksejõuetu ja selle juhatuse liikmed oleksid tegelikult pidanud esitama pankrotiavalduse.
Näiteks võib võlausaldajas tekitada kahtlust olukord, kus kohus lõpetab maksejõuetu äriühingu pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, sest ühingul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning puudub vara tagasivõitmise ja -nõudmise võimalus. Samuti võib võlausaldaja võlgniku pikemaajalist maksejõuetust kahtlustada olukorras, kus kohus hoolimata äriühingu maksejõuetusest lõpetab pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, sest võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu.
Äriühingu võlausaldajal võib tekkida kahju hüvitamise nõue otse juhatuse liikme vastu tulenevalt sellest, et ühingu kohustuste suurendamine püsiva maksejõuetuse olukorras halvendab oluliselt võlausaldaja võimalust oma nõudeid rahuldada.
Ärikeeld kui ennetav vahend
Äriühingu pankroti väljakuulutamisega võib ühingu juhatuse liikmele lisasanktsioonina kaasneda ärikeeld. Selle sisu on määratud pankrotiseaduses, mille kohaselt võib kohus juriidilisest isikust võlgniku pankroti korral määrata, kes äriühingu juhatuse liikmetest (samuti pankrotiseaduse § 19 lg-s 3 sätestatud teistest isikutest, nt likvideerija, prokurist, raamatupidamise eest vastutav isik) ei või pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist.
Ärikeelu kohaldamise eeldus on äriühingu pankroti väljakuulutamine. Siiski ei kaasne äriühingu pankroti väljakuulutamisega automaatselt juhatuse liikmete ja muude isikute ärikeeld. Kohus otsustab igal konkreetsel juhul asjaolusid hinnates, kas ärikeelu kohaldamine on vajalik ja põhjendatud.
22. veebruaril 2010 andis Riigikohus kohtuasjas nr 3-2-1-124-09 olulised suunised ärikeelu kohaldamise eelduste, ulatuse ja menetluse kohta juriidilise isiku pankrotiasjades. Tegemist on kohtupraktika aluskaasusega, mida tuleb arvestada iga ärikeelu kaasuse puhul.
Riigikohus leidis, et ärikeeldu ei saa rakendada karistusena juba toimepandud rikkumiste eest, vaid tegemist on ennetava sunnivahendiga, mille eesmärk on välistada võimalikke uusi rikkumisi ja kolmandate isikute kahjustamist. Olenevalt ärikeelu eesmärgist peab kohus keelu kohaldamisel põhjendama, millised asjaolud annavad alust kartuseks, et isik võib edaspidi panna toime rikkumisi, ja kuidas aitaks ärikeeld seda vältida.
Kuivõrd ärikeeld võib tähendada tõsist sekkumist isiku ettevõtlusvabadusse, töökoha valimise vabadusse ja omandiõigusesse, peavad keelu määramise põhjused olema kaalukad.
Ärikeelu kohaldamine on Riigikohtu hinnangul õigustatud üksnes isiku suhtes, kes on pannud pankrotistunud juriidilist isikut juhtides suure tõenäosusega toime kuriteo (kuigi teda ei ole selle eest veel süüdi tunnistatud – põhjendatud kuriteokahtlus) ja kelle puhul valitseb tõsine oht, et ta võib ärikeelu kohaldamata jätmise korral panna toime uusi sarnaseid kuritegusid. Ärikeelu kohaldamiseks ei piisa väärteokahtlusest või üksnes võimalikust kahju tekitamisest.
Riigikohus on rõhutanud, et ärikeelu ulatus tuleb täpselt määrata ja see peab igal konkreetsel juhul vastama ärikeelu rakendamise eesmärgile.
See tähendab ärikeelu rakendamist eelkõige konkreetses tegevusvaldkonnas ja -vormis, näiteks keeld tegutseda ehitusettevõtte juhina jätab alles õiguse osutada ehitusteenust füüsilise isikuna.
Ärikeelust peab ilmnema, kas see keelab tulu saamisele suunatud tehingute tegemise (püsiva või igasuguse majandustegevuse) – kas isik ei tohi enam ettevõtjana sõlmida ühtki töövõtu- või käsunduslepingut kellelegi mingi teenuse osutamiseks või vara osta, müüa või vahendada. Äritegevuse piirangud peavad selguma konkreetsest ärikeelu kohta käivast kohtumäärusest ning isik peab selle põhjal aru saama, millised tulu teenimisele suunatud tegevused on talle edaspidi lubatud ja millised keelatud.
Ärikeelu kohaldamine ei lõpeta iseenesest juhatuse liikme õigusi ega mõjuta tema tehtud tehingute kehtivust. Eelkõige peab ärikeelu saanud isik ise astuma mõistlikke samme, et tagada keelu täitmine: astuma tagasi juhatuse liikme kohalt, mitte andma nõusolekut juhtorganitesse valimiseks, mitte tegutsema keelatud tegevusalal. Ärikeelu rikkumine on karistatav kuriteona. Juhul kui äriühingu juhtorgani liige on saanud ärikeelu, peab ka ühing ise astuma samme tema tagasikutsumiseks, et tagada juhtorganite õiguspärane koosseis.
Siinkohal on oluline silmas pidada, et ärikeelu rakendamise menetluses peab kohus tagama isiku tegeliku ärakuulamise, et täpsustada muu hulgas nii keelu kohaldamise alusena kaalumisel olevaid asjaolusid kui ka isiku ettekujutust enda edasisest tegevusalast ja -vormist – see aitab määratleda ärikeelu rakendamise ulatust. Ärakuulamisega tagatakse oluline võimalus mõjutada ärikeelu ulatust nii, et isikul on ka keelu määramise järel võimalik mõistlikult töötada ja tulu teenida, sealhulgas vajaduse korral tegeleda ettevõtlusega.
Kehtivate ärikeeldudega isikute nimekirja leiab Äriregistri kodulehelt aadressilt https://ariregister.rik.ee/arikeelud.py.
Tuleb tõdeda, et äritegevus piiratud vastutusega äriühingu kaudu ei tähenda alati vastutuse täielikku piiratust. Juhatuse liikme kohustuste rikkumine võib tuua kaasa vastutuse äriühingu ja teatud juhtudel ka ühingu võlausaldajate ees, äriühingu pankroti korral ka juhatuse liikme edasist tegevust mõjutava ärikeelu.
Samal ajal ei tähenda äriühingu pankrot või lõppemine alati seda, et võlausaldajal ei ole võimalik oma nõudeid rahuldada. Olenevalt asjaoludest võib tal olla võimalik esitada kahju hüvitamise nõue otse äriühingu juhatuse liikme vastu, kes on rikkunud seaduses sätestatud kohustust, mille eesmärk on võlausaldaja kaitse ja talle kahju tekkimise vältimine.
Lisateabe saamiseks pöörduge palun:
Martin Tamme, vandeadvokaat
Karin Mölder, vandeadvokaadi abi
Artikkel ilmus ajakirjas “Raamatupidamise Praktik” novembris 2010
Juhatuse liikme kohustused
Juhatuse liikme võimalik vastutus tekib eelkõige oma kohustuste rikkumisel – seetõttu on oluline välja selgitada, millised on juhatuse liikme kohustused äriühingut juhtides. Olemuslikult on äriühingu ja juhatuse liikme vahel käsunduslepingu-laadne suhe, millele rakenduvad lisaks äriseadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse normidele võlaõigusseaduse käsunduslepingu sätted.
Juhatuse liikme kohustused saab jagada kahte suuremasse rühma:
- hoolsus- ja lojaalsuskohustus ehk nn üldised kohustused,
- juriidilise isiku juhtimisega seotud konkreetsed kohustused (nt tagada raamatupidamise korraldamine, juriidilise isiku igapäevane juhtimine, majandusaasta aruannete koostamine ja äriregistrile esitamine, netovara nõude täitmise jälgimine, pankrotiavalduse esitamine maksejõuetuse korral).
Riigikohtu seisukoha järgi tähendab hoolsuskohustus seda, et juhatuse liige peab olema hoolas ja otsuste vastuvõtmisel piisavalt informeeritud, tohtimata võtta juriidilisele isikule põhjendamatuid riske (Riigikohtu 30.04.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03). Lisaks on Riigikohus täpsustanud, et juhatuse liiget võib pidada hoolsuskohustust rikkunuks, kui ta ei tegutse hoolsusega, mida ilmutaks tavaline mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel (Riigikohtu 02.06.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-03).
Juhatuse liikme hoolsuskohustuse määr ei ole konstantne, vaid sõltub olulisel määral konkreetse äriühingu tegevusvaldkonnast ja täidetavate ülesannete laadist.
Kuivõrd äriühingu juhtorgani liikmele on antud väga suured volitused ühingu nimel tegutsemiseks, varaliste kohustuste võtmiseks ja õiguste kasutamiseks, on äriühingu püsimise seisukohast väga oluline, et juhtorgani liige käituks ühingu suhtes lojaalselt, kuritarvitamata oma õiguslikku positsiooni. Juhtorgani liikme lojaalsuskohustused on tihedalt seotud eelkõige usaldusega. Lojaalsuskohustus seisneb peamiselt konkurentsikeelus (äriseadustiku § 185), konfidentsiaalsuskohustuses (äriseadustiku § 186), huvide konflikti vältimise kohustuses ja laenukeelus (äriseadustiku § 159).
Nõude esitab eelkõige äriühing
Juhatuse liikmed, kes on kohustuste rikkumisega tekitanud äriühingule kahju, vastutavad ühingu ees tekitatud kahju hüvitamise eest. Üldjuhul on vaid äriühing õigustatud juhatuse liikme vastu võimalikku kahjunõuet esitama.
Kolmas isik (eelkõige äriühingu võlausaldaja) ei saa tavaliselt otse äriühingu juhatuse liikme vastu kahjunõuet esitada, sest nende vahel pole õiguslikke suhteid – juhatuse liige on suhetes võlausaldajaga äriühingu seaduslik esindaja ning kõik esindamisest tulenevad õigused ja kohustused tekivad ühingule. Enamasti saab kolmas isik oma nõuded esitada üksnes äriühingu vastu.
Äriühingul on võimalik nõuda juhatuse liikmelt kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tõendades vaidluse korral rikkumise asjaolud, kahju ja selle suuruse ning põhjusliku seose rikkumise ja kahju vahel. Ainuüksi kahju tekkimine äriühingule ei saa olla kahjunõude esitamise alus juhatuse liikme vastu – iga äriühingu tegevusega võivad kaasneda vähem kasulikud ja koguni kahjumlikud otsused, mille ebaotstarbekust pole ka kõige hoolsamal kaalutlemisel võimalik prognoosida.
Juhatuse liikme vastutus äriühingu ees tähendab lepingulist vastutust. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et ta on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega või rikkumine oli vabandatav.
Juhatuse liikmete vastutus on solidaarne: mitmeliikmelise juhatuse puhul võib äriühing ise otsustada, kelle vastu ta nõude esitab. Seejuures võib esineda olukordi, kus kahju põhjustanud teo on pannud toime vaid üks juhatuse liige, kuid teised võivad olla kohustusi rikkunud tegevusetuse kaudu. Näiteks:
- juhatuse liige sõlmis kahjuliku lepingu, teised juhatuse liikmed olid sellest teadlikud, kuid ei takistanud teda;
- juhatuse liikmete vastutusalad on omavahel ära jaotatud, üks juhatuse liige jättis oma vastutusalas midagi tegemata, teised olid sellest teadlikud, kuid ei võtnud midagi ette.
Juhatuse liikme vastutus algab ametisse valimisega ja lõpeb tagasikutsumise või volituste tähtaja lõppemisega. Praktikas tekitab volituste tähtaja lõppemine probleeme, sest tihti unustatakse juhatuse liikme volitusi ametiaja lõppedes pikendada. Kohtupraktika võimaldab siiski tuletada volituste pikendamist ja selleks juhatuse liikme nõusoleku andmist ka kaudsetest otsustustest (nt osaühingu juhatuse koostatud ja osanikele esitatud majandusaasta aruande kinnitanud osanikud sisuliselt tunnustavad isikut juhatuse liikmena – Riigikohtu 25.02.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-08).
Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat (äriseadustiku § 187 lg 3 ja § 315 lg 3). Aegumistähtaja mõte on ajaliselt piirata nõuete esitamist juhatuse liikme vastu, et teda kaitsta aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega (Riigikohtu 09.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08).
Äriühingu võlausaldaja võimalused
Seadusandja on soovinud anda äriühingu võlausaldajale lisatagatise juhuks, kui ühing ise ei soovi esitada kahjunõuet juhatuse liikme vastu, kuid võlausaldaja leiab, et võlgniku juhatuse liige on tekitanud kahju võlgnikuks olevale ühingule.
Äriseadustikus on ette nähtud omapärane õiguslik regulatsioon, mille järgi ei saa võlausaldaja otse juhatuse liikmelt kahju hüvitamist nõuda, kuid võib esitada nõude juhatuse liikme vastu, et viimane hüvitaks tekitatud kahju äriühingule. Seejärel oleks võlausaldajal võimalik äriühingu käest oma raha kätte saada (äriseadustiku § 187 lg 4 ja § 315 lg 4).
Võlausaldaja ei saa nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist kõnealuse regulatsiooni alusel. Ta saab nõuda üksnes sellise kahju hüvitamist, mille juhatuse liige on tekitanud äriühingule.
Kuivõrd võlausaldajal ei ole üldjuhul juurdepääsu äriühingu ja juhatuse liikme suhtele, puudub tal tavaliselt nõude esitamiseks vajalik informatsioon. Seetõttu tuleb praktikas eespool viidatud nõuete esitamist kõige sagedamini ette pankrotimenetluses, kus nõude esitajaks on pankrotihaldur.
Kuigi harilikult ei vastuta äriühingu juhatuse liige võlausaldaja ees ühingu esindajana ühingule võetud kohustuste eest, on teatud juhtudel võimalik talle rakendada otsevastutust võlausaldaja ees.
Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et võlausaldajal on õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist otse äriühingu juhatuse liikmelt juhul, kui too on võlausaldajale tekitanud kahju käitumisega, millega ta rikkus seadusest tulenevat kohustust, mille otsene eesmärk on võlausaldaja õiguste kaitse. Täpsemalt – juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla sellise seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi isiklikult täitma selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju (Riigikohtu 17.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, Riigikohtu 25.04.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, Riigikohtu 02.11.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07).
Pankrotiavalduse esitamata jätmine
Riigikohus on seni käsitanud juhatuse liikme sellise kohustusena, mis võiks kaasa tuua tema otsevastutuse võlausaldaja ees, eelkõige pankrotiavalduse õigeaegset esitamata jätmist äriühingu juhatuse liikme poolt (äriseadustiku § 180 lg 51 ja § 306 lg 31), kui sellega põhjustatakse võlausaldajale kahju (Riigikohtu 22.09.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05).
Äritegevuses peaksid osalema üksnes maksejõulised äriühingud – seadus sisuliselt keelab püsivalt maksejõuetul ühingul tegutseda. Äriühingu igal juhatuse liikmel on püsiva maksejõuetuse ilmnemisel seadusest tulenev kohustus esitada pankrotiavaldus.
Võlausaldaja ei saa nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist kõnealuse regulatsiooni alusel. Ta saab nõuda üksnes sellise kahju hüvitamist, mille juhatuse liige on tekitanud äriühingule.
Kui äriühing on maksejõuetu ja see ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutise iseloomuga, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule ühingu pankrotiavalduse (äriseadustiku § 180 lg 51 ja § 306 lg 31). Pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustuse rikkumine võib tuua kaasa nii tsiviilõigusliku (sh juhatuse liikme vastutuse äriühingu ees ja otsevastutuse ühingu võlausaldaja ees) kui ka kriminaalvastutuse (karistusseadustiku § 3851).
Kui pankrotiavalduse õigeaegne esitamata jätmine põhjustab äriühingule kahju, on ühingul õigus nõuda juhatuse liikmetelt tekitatud kahju hüvitamist. Äriühingute nõudeid oma juhatuse liikmete vastu pankrotiavalduse esitamata jätmisest tekitatud kahju hüvitamiseks esineb praktikas vähe. Siiski on pankrotiavalduse esitamata jätmine ja tegevuse jätkamine maksejõuetuse tingimustes peamine põhjus, mis toob kaasa äriühingu võlausaldaja nõude esitamise juhatuse liikme vastu.
Teatud juhtudel võib võlausaldajatel tekkida põhjendatud kahtlus, et äriühing oli maksejõuetu juba pikemat aega enne ühingu või mõne võlausaldaja poolt pankrotiavalduse esitamist ning ühing jätkas maksejõuetuna tegevust, võttes endale võlausaldajate ees üha uusi kohustusi olukorras, kus ühing oli juba püsivalt maksejõuetu ja selle juhatuse liikmed oleksid tegelikult pidanud esitama pankrotiavalduse.
Näiteks võib võlausaldajas tekitada kahtlust olukord, kus kohus lõpetab maksejõuetu äriühingu pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, sest ühingul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning puudub vara tagasivõitmise ja -nõudmise võimalus. Samuti võib võlausaldaja võlgniku pikemaajalist maksejõuetust kahtlustada olukorras, kus kohus hoolimata äriühingu maksejõuetusest lõpetab pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, sest võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu.
Äriühingu võlausaldajal võib tekkida kahju hüvitamise nõue otse juhatuse liikme vastu tulenevalt sellest, et ühingu kohustuste suurendamine püsiva maksejõuetuse olukorras halvendab oluliselt võlausaldaja võimalust oma nõudeid rahuldada.
Ärikeeld kui ennetav vahend
Äriühingu pankroti väljakuulutamisega võib ühingu juhatuse liikmele lisasanktsioonina kaasneda ärikeeld. Selle sisu on määratud pankrotiseaduses, mille kohaselt võib kohus juriidilisest isikust võlgniku pankroti korral määrata, kes äriühingu juhatuse liikmetest (samuti pankrotiseaduse § 19 lg-s 3 sätestatud teistest isikutest, nt likvideerija, prokurist, raamatupidamise eest vastutav isik) ei või pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist.
Ärikeelu kohaldamise eeldus on äriühingu pankroti väljakuulutamine. Siiski ei kaasne äriühingu pankroti väljakuulutamisega automaatselt juhatuse liikmete ja muude isikute ärikeeld. Kohus otsustab igal konkreetsel juhul asjaolusid hinnates, kas ärikeelu kohaldamine on vajalik ja põhjendatud.
22. veebruaril 2010 andis Riigikohus kohtuasjas nr 3-2-1-124-09 olulised suunised ärikeelu kohaldamise eelduste, ulatuse ja menetluse kohta juriidilise isiku pankrotiasjades. Tegemist on kohtupraktika aluskaasusega, mida tuleb arvestada iga ärikeelu kaasuse puhul.
Riigikohus leidis, et ärikeeldu ei saa rakendada karistusena juba toimepandud rikkumiste eest, vaid tegemist on ennetava sunnivahendiga, mille eesmärk on välistada võimalikke uusi rikkumisi ja kolmandate isikute kahjustamist. Olenevalt ärikeelu eesmärgist peab kohus keelu kohaldamisel põhjendama, millised asjaolud annavad alust kartuseks, et isik võib edaspidi panna toime rikkumisi, ja kuidas aitaks ärikeeld seda vältida.
Kuivõrd ärikeeld võib tähendada tõsist sekkumist isiku ettevõtlusvabadusse, töökoha valimise vabadusse ja omandiõigusesse, peavad keelu määramise põhjused olema kaalukad.
Ärikeelu kohaldamine on Riigikohtu hinnangul õigustatud üksnes isiku suhtes, kes on pannud pankrotistunud juriidilist isikut juhtides suure tõenäosusega toime kuriteo (kuigi teda ei ole selle eest veel süüdi tunnistatud – põhjendatud kuriteokahtlus) ja kelle puhul valitseb tõsine oht, et ta võib ärikeelu kohaldamata jätmise korral panna toime uusi sarnaseid kuritegusid. Ärikeelu kohaldamiseks ei piisa väärteokahtlusest või üksnes võimalikust kahju tekitamisest.
Riigikohus on rõhutanud, et ärikeelu ulatus tuleb täpselt määrata ja see peab igal konkreetsel juhul vastama ärikeelu rakendamise eesmärgile.
See tähendab ärikeelu rakendamist eelkõige konkreetses tegevusvaldkonnas ja -vormis, näiteks keeld tegutseda ehitusettevõtte juhina jätab alles õiguse osutada ehitusteenust füüsilise isikuna.
Ärikeelust peab ilmnema, kas see keelab tulu saamisele suunatud tehingute tegemise (püsiva või igasuguse majandustegevuse) – kas isik ei tohi enam ettevõtjana sõlmida ühtki töövõtu- või käsunduslepingut kellelegi mingi teenuse osutamiseks või vara osta, müüa või vahendada. Äritegevuse piirangud peavad selguma konkreetsest ärikeelu kohta käivast kohtumäärusest ning isik peab selle põhjal aru saama, millised tulu teenimisele suunatud tegevused on talle edaspidi lubatud ja millised keelatud.
Ärikeelu kohaldamine ei lõpeta iseenesest juhatuse liikme õigusi ega mõjuta tema tehtud tehingute kehtivust. Eelkõige peab ärikeelu saanud isik ise astuma mõistlikke samme, et tagada keelu täitmine: astuma tagasi juhatuse liikme kohalt, mitte andma nõusolekut juhtorganitesse valimiseks, mitte tegutsema keelatud tegevusalal. Ärikeelu rikkumine on karistatav kuriteona. Juhul kui äriühingu juhtorgani liige on saanud ärikeelu, peab ka ühing ise astuma samme tema tagasikutsumiseks, et tagada juhtorganite õiguspärane koosseis.
Siinkohal on oluline silmas pidada, et ärikeelu rakendamise menetluses peab kohus tagama isiku tegeliku ärakuulamise, et täpsustada muu hulgas nii keelu kohaldamise alusena kaalumisel olevaid asjaolusid kui ka isiku ettekujutust enda edasisest tegevusalast ja -vormist – see aitab määratleda ärikeelu rakendamise ulatust. Ärakuulamisega tagatakse oluline võimalus mõjutada ärikeelu ulatust nii, et isikul on ka keelu määramise järel võimalik mõistlikult töötada ja tulu teenida, sealhulgas vajaduse korral tegeleda ettevõtlusega.
Kehtivate ärikeeldudega isikute nimekirja leiab Äriregistri kodulehelt aadressilt https://ariregister.rik.ee/arikeelud.py.
Tuleb tõdeda, et äritegevus piiratud vastutusega äriühingu kaudu ei tähenda alati vastutuse täielikku piiratust. Juhatuse liikme kohustuste rikkumine võib tuua kaasa vastutuse äriühingu ja teatud juhtudel ka ühingu võlausaldajate ees, äriühingu pankroti korral ka juhatuse liikme edasist tegevust mõjutava ärikeelu.
Samal ajal ei tähenda äriühingu pankrot või lõppemine alati seda, et võlausaldajal ei ole võimalik oma nõudeid rahuldada. Olenevalt asjaoludest võib tal olla võimalik esitada kahju hüvitamise nõue otse äriühingu juhatuse liikme vastu, kes on rikkunud seaduses sätestatud kohustust, mille eesmärk on võlausaldaja kaitse ja talle kahju tekkimise vältimine.
Lisateabe saamiseks pöörduge palun:
Martin Tamme, vandeadvokaat
Karin Mölder, vandeadvokaadi abi
Artikkel ilmus ajakirjas “Raamatupidamise Praktik” novembris 2010
